lõpuks, truth

Vanaema otsustas rääkida oma südamelt kõik ära minu ema kohta, ma ei tea kust kohast see mõte tal tuli lõpuks ometi mingi kuradi 10 aasta pärast kõigest nüüd rääkida. Ma arvasin kogu elu, et ema töötas mingis kuradi töökohas kus oli mingi saaste õhk, keemiaga seotud vms ja vanaema ise ütles et võibolla sellepärast pööras ema ära, nüüd hakkas üldse teist juttu rääkima mulle.

Kõige alguses olevat olnud emal mingi Rein, kes lihtsalt lollitas temaga, aga ema oli niivõrd armunud vist, ta oli siis mingi 20 aastat vana, Rein kunagi ei kutsunudki teda endale külla ja siis ema käis siin Puhja ja Otepää vahel kõik aeg külas oli mitu päeva ära. Ema ladus ööotsa kaarde vaatas, et kas Rein on temajaoks lõpuks see õige. Ta ei maganud 3-4 päeva järjest vahepeal. Mingi ja siis Rein saatis ta mitukorda pikalt ja siis ema ei toibunud sellest kunagi.Meeleheites leidis endale mingi bussijuhi Põlvast, nad olid natukene aega koos, aga siis tuli välja et bussijuhil on kindel tüdruk juba olemas ja see pole mu ema.

Ja siis mingiaeg tuli vist minu isa Leino, aga vanaema rääkis et ema olevat juba siis natukene sassis olnud, vanaema rääkis et mu ema oli väga ilus tüdruk olnud noorena, Puhja üks ilusamaid. Siis vanaema hakkas rääkima, et Leino oli väga hea isa, kui mina või ivo öösel nutsime(babies) siis isa tuli ja kussutas meid, ja siis kui ema läks närvi siis olevat isa kõik aeg ‘’kuradi idioodiks’’ sõimanud ja siukeste sõnadega. Siis kui vanaema otsustas arsti kutsuda, siis ema lõi vanaema vist mingi sinikaid täis. Et vanaema on ka päris sitta siin ikka läbi elanud. Ja ema ei tahtnud meid kunagi lasteaeda viia, isa pidi töölt tulema ja meid viima, kõik aeg seda maad kõndima. Vähemalt vanaema rääkis isast hästi, et ta oli väga tubli. Et isegi kui emme oli juba ära pööranud siis isal olid tema vastu ikka tunded ja siis hakkas isa ära käima öösiti, no loomulikult hakkas kui mamps oli ju pain in the ass. Ja siis ema ei tundnud isa ära ja kutsust politsei talle, mäletan seda ööd nii täpselt. Kaklesid seal ma ei tea kui kaua ja mina vaatasin pealt, Ivo magas vist juba, tal oli järgmine päev kool. Siis on mingi moment veel meeles, et mina ja Ivo olime majaees, öösel ja ma ei julgenud koju minna. Siis hakkas vanaema rääkima, et mina ja ivo saime ka ikka vatti, Ema sõimas meid ja isa vahepeal elas välja ennast meiepeal. Ivo olevat mind mingi mänguklotsiga kaitsnud, et mulle midagi ei tehtaks, vähemalt vend hoolib minust, või siis hoolis.

Aga mõnest asjast ma ei saa aru siiani, kui isa meid kasvõi natukene armastas, noh ivo ta ju võttis endale, aga miks ta mind ema juurde jättis, praegu on sellesshtes kõik korras, aga ma mäletan eks ma noorena ikka kannatasin koolis sellepärast. Vahepeal koju läksin tahtsin õppida, panin emal maki kinni, et muusika mind ei segaks ja sain kohe käelabaga vastu põske niiet kukkusin pikali. Siis koolis ütlesin, et ma kukkusin pikali. Oh millist sitta ma olen siin tegelikult pidanud läbi elama, mingi viienda klassini pidin ma siin kõike karjumisi taluma, mäletan kui ema siin hullupeaga keset puhjat kõndis, siis mingi tatikat käisid järel ja pildusid teda, aga kelle peal ta seda kõike välja pärast elas? Ikka minu. Hiljema hakkasin ise vastupanu osutama, nüüd olen niipalju ennast selgeks teinud, et ta mindenam ei puuutu. Ja kui ta minu vanaema peaks kunagi näppima ma kutsun talle ise politsei ja lasen ta siit minema viia. Sest minu ema enam ravida ei saa, see on ravimatu.

Igastahes, kuidas see mind kõik mu mõttemaailma natukene nihutas?
Kindlasti ma ei ole selline nagu mu isa, et jätab oma lapse mingi hullu kätte. Ma just tõestan talle vastupidist, et kui palju saab tema laps temast hoolida, isegi kui ta pole ise lapsest hoolinud. Emale pean kindlasti mingi ravi leidma, ma pole täpselt kindel mida, aga mina ei taha et ta terve oma elu selline on, kahjuks ei saa ta sellest ise aru. Vanaemat üritan niipalju hoida kui ta veel elab.

Siis pmtslt on vend ainus hetkel kellele ma saan lootma hakata, räägiks ta vahepeal minuga rohkem ka, praegu on selline tunne et olen üksi. Samas, ma olen ju alati üksi hakkama saanud, juba 10 aastat ..ja ma veel näitan teile kõigile kui kaugele ma suudan minna ja kui hästi ma enda elus hakkama saan.

Vot, tänan kõiki oma sõpru kes on mulle ikka toeks olnud, sest ilmselget ilma teieta oleks mul väga masendav elu (=
Koos teiega ma lihtsalt unustan mineviku ja võtan hetkest maksimumi.

PS: point on selles, et ma arvasin kogu elu et isa ajas ema hulluks, et käis öösiti ära ja tuli välja et ma olen kogu oma elu isa vihanud sellepärast ja nüüd sain teada, et ema oli juba enne isa selline ja ise pole selles süüdi. Milleks seda jama vaja on, ei saanud tõesti varem rääkida sellest`?
Suur suur aitäh kõigile, ja vabandan kui see liiga emo oli, aga tõsi see on.